Kui Eestis on rahvasõudmisprogramm sisuliselt olematu, siis Soomes on näiteks kirkovenel sõudmisest saanud pea et rahvuslik spordiala. Seda kinnitab iga-aastane ülipopulaarne, kümneid tuhandeid huvilisi kokku toov võistlus, Sulkava Suursõudmine.
Sündmust peetakse alates 1968. aastast ja on koguni nii oluline, et käesoleval ajal on võistlusest kujunenud kirkovene maailmameistrivõistlused. Uurisin esimest korda suursõudmisel osalenud ja 15. koha saavutanud Mix Team’i Estonia nimelise võistkonna liikme Andres Aasavälja käest võistlusmuljeid.
Sulkava-sõidu start
Kes kuulusid Sulkava Suursõudmisel edu näidanud Mix Team Estonia võistkonda?
Meie 15. koha saavutanud paatkonnas tegid lisaks minule kaasa Aleksander ja Stanislav Glinjanski, Kaarel ja Rein Hordo, Martin Korb, Ain Laidoja, Reet Maiste, Andres Parik, Jaana ja Olavi Peterson, Kalvi Pukka, Tõnu Saar, Piia Tamm ja Heimo Tammiste.
Võistlusmaa, mille pikkuseks on 60 kilomeetrit, nõuab suurt vastupidavust ja loomulikult kokkusõitmist. Palju Teie meeskonnal aega kulus, et sõudmise põhitõed selgeks saada?
Jah, tõepoolest, kuna varasemalt polnud meist keegi eriti sõudmisega kokku puutunud, siis tuli alustada nullist. Kogunesime viiel-kuuel korral Harku järve äärde Tallinna Sõudeklubisse, kus treener Mihkel Klementsov meile vajalikke näpunäiteid jagas ja sõudetehnika saladusi avas. Selle eest avaldab kogu tiim talle tänu!
Aga nüüd läinud nädalavahetusel toimunud sõidust endast. Kirjeldage melu, mis kaasnes! Millised olid võistlusjärgsed emotsioonid?
Kogu võistlusega kaasnenud melu oli võimas. Kujutage ette väikelinna, kus tavapäraselt elab 3000 elanikku, kuid mis tippsündmuse kätte jõudes suureneb ligi kümme korda. Täpselt seda nägime Sulkavas ja kaasnes see, et iga ruutmeeter maad tõusis kõrgesse hinda. Eriti reedel ja laupäeval käis meeletu võistluse eelne sagimine, mistõttu polnud vaba ruumi, kuhu astuda-istuda.
Sõit ise vältas ligi viis tundi, täpsemalt lõpetasime ajaga 5.00,37 ehk natuke enne järgmist Eesti paatkonda, Türi Torpeedot, kes lõpetas tulemusega 5.08,18. Üldvõitjale, soomlaste Joutele’le, jäime alla küll ligi tunniga, kuid meie eesmärk oli pigem sõudmine spordialana ära katsetada.
Kellelgi meist ei tekkinud võistluse järgselt tunnet, et enam ei saa või ei taha. Mõtlesime, et järgmistelgi kordadel võiks taas paati hüpata.
Kuidas edasi? Kas mõni meeskonnaliige ka sõudepisikusse nakatus?
Võib öelda, et elamused olid positiivsed. Eks elu näitab, kuid kui soovime edaspidigi võistlustel osaleda, siis tuleb treenida. Treenimine omakorda tähendab regulaarsust ja ma usun, et nii mõnedki meist said esimesest kogemusest innustust. Oleme kaalunud isikliku kirkovene soetamist ning nüüd uurimegi võimalust, kust seda tarnida. Pole välistatud, et edaspidi võtame mõnest Eestis korraldatavast ergomeetrivõistlusest osa.